Imeline veemaailm
Suundun peale tühjades garaažides kollamist hoopis metsa poole, ületades selleks pika kõrge kivimüüri. Silman müüril tänavalaternat ja püüan sellest ohutult üle lennata. Uhh, õnnestus! Süngelt udusesse metsa jõudes avastan, et kuuskedel on okkad maha kukkunud ja lehed ei taha siin ka kasvada. Muidu on aga mets unine ja inimtühi. Vuhisen ühe puu ladva juurest teise juurde, laskun natuke allapoole puutüvede ja väiksemate puude juurde, hõljun miski põõsa kohal. Kogemata riivan ühte oksa - no, ei ole see lennutehnika veel nii käpas, peab natuke tiibadesse õhku lisama. Samas läbib Terje metsa puhtalt, ei ühtegi ripset, kui tahab, siis teeb kasvõi kukerpalli. Ja seda ta vahel naljaviluks ka teeb!
Siis selgub, et see mets polegi tühi, sest üks väike kalake tuleb vastu. Meid nähes ta muidugi teeb vehkat. Püüdsin teda pildile saada, aga ei saanud kohe fotokat kätte. Saan hiljem siiski mõned võtted nõiametsast. Varsti selgub aga, et mu kütus hakkab otsa saama ja tarvis on hakata lõpetama.
Koju sõites peatun Statoilis kuumaks kakaoks ning venitan veel veidi argipäeva toimetuste juurde naasmist pika kuuma dušiga. Siis astun vannitoast välja ja olen valmis jätkama. Ületasin jälle kord ennast!
