Maal vanaema juures

Posted by Kulli Kraner on November 12, 2010 in Fotod | 4 comments

Täna on olümpiamängud. Otsime aidast soojendus- ja võistlusdresse meenutavad hilbud ning haarame lisa ka kotiga kaasa, et oleks tuusam “võistlusareenile” jalutada. Minu esimeseks alaks on korvpall. Kui olen kolm korda 21-te ära mänginud, siis võtan soojendusdressi maha ja hakkab tõeline võistlus: “rahvas” kisab, “reporterid” kommenteerivad hoogsalt, kõik sagivad, et “võistlejaid” näha … aga kuradi kanad, astusin s… sisse ja pean võtma pausi ning kaotan liidrikoha. Peale pikka ponnistust siiski lõpuks ikkagi vaatamata vahejuhtumile võidan ning annan pärast soojendusdressi jälle selga pannes intervjuu. Nüüd on aeg suunduda kettaheiteringi, võidan samuti ja rahvas juubeldab jälle. Võistlen veel peakahüppes ja jooksus. Ringi vaadates on näha, kuidas keegi küüni juures rattal ”passib kujuteldavat vastast”, et parem koht finisheerimiseks saada, keegi lõpetab just tiigis ujumisvõistlust ning keegi viskab heinamaale oda. Mingi aja pärast toimuvad vahetused ja kõik algab otsast peale.

Kui lõpuks suure ümara söögilaua taha istume, oleme sportimisest surmväsinud. Asume hoogsalt sooje suhkrusaiu, keerukaid, sööma ja külma piima jooma. Vahetame võistlusmuljeid ja näitame “medaleid”. “Need riided, mis te aidast välja kakkusite, peate ise tagasi ka panema!” nendib vanaema ja paneb järgmise plaaditäie nätsakaid ahju. Nagu ikka laupäeviti on meil maal saiategu. Tädid teevad nätsakaid, keerukaid, soolakaid ja plaadisaia raberberi või mõne muu ajakohase marjaga, mille peal vahutab tumekollane munavaht. Kui meil “võistlusi” pole, siis muidugi aitame ka, rullime tainast või klopime muna vahule.

Suur ahi on puudega juba varahommikul köetud, söed välja võetud ja suuri koogiplaate täis. Muidugi on kõigest sellest tuba jube palav, kuid samas mõnusalt kaneeli ja värske saia järgi lõhnav. Koergi on meile järgnenud ja istub nüüd lahtise köögi akna all ja loodab, et paneme teda tähele. Saadame aegajalt kõrge kaarega tallegi ühtteist. Väga palju süüa ka ei saa, sest õhtul on saun, pärast seda sööme aga jälle, sest sahvris olevatest saiakuhjadest jätkub saia mitmeks päevaks ampsamist. Ning kuskil kella 11 paiku lähme liivamajja magama, sest toas on õhtulgi veel liiga palav.

Liivamaja oli enne kaardimängu ja talvine pesukuivatus majake, kuid siis ehitati meie mangumise peale selle katuse alla suvine magamisruum, kuhu pääseb redelist ja madratsitel mahub magama 6-7 inimest. Seal on värske õhk, öised hääled, vahel vihmasabin ja uni kole hea!

Peagi koidab järjekordne suvehommik. Kanad hakkavad justnimelt liivamaja ümber kaagutama ja ajavad meid üles. Lööme silmad lahti ja hakkame alla ronima. ”Miks te seda kana topist siin padjal hoiate?!?!” küsib poolel teel üks meile külla tulnud sõber. “Aga see on ju päris!” võtame sülle kana, kes vargsi hommikul padjale on roninud ja viime teiste kanade sekka.

Vaatamata sellele, et suvi alles algas oleme kõik juba pruunid, jalatallad hommikuse külma kaste ja kividega harjunud, ujumishooaeg tiigis ka avatud. Vahel käime päevas 20 korda ujumas ja seda puhtalt rekordi pärast. Sellel aastal võtsime nõuks lisaks peaka hüppamise ära õppida. Kõhud ja pead kõigil harjutamisest valutavad, aga juba on lootust – mõned korrad on välja ka tulnud.

Järgmisel päeval teeb onu juttu vaarikatest. Loomulikult haarame rattad ja lähme kohe lagendikule vaatama. Tulemusena veedame terve päeva seal ning naaseme igaüks 12 või 10 liitriste ämbriga ja nii nädal aega järjest nii, et tädid vaat et ei jõua moosi ära keeta. Lagendikul on kummikute ja pikkade dressipükstega muidugi hirmus palav, parmud ka kiusavad, kuid siiski on lahe metsas uidata, kuulata metsahääli ja marju lõputult suhu toppida, vahel omavahel kokku juhtuda ja mõni nali rääkida või ka võõraid marjulisi ehmatada:) Õhtul sööme värsket moosi ja saia. 

Siis saabub heinaaeg ja vihmast või selle kartusest saab põhiline teema. Töö ise on aga raske. Meie, lapsed, saame igaüks rehad kätte, tädid möllavad harkidega heina rõukude juurde tassida ning onud mässavad hangudega seni kuni rõuk on vaat et 3-4 meetri kõrgune. Loomulikult saavad nad selle eest naistelt võtta. Tundub aga, et käib võistlus, kes saab kõrgema. Vanaema astub lõpuks meeste kaitseks välja ja lausub: “Pole hullu, hein ju vajub ka!”. Kokku saame nädalase tööga umbes 30 rõuku. Siis algab heina lakka vedamine, mis on palava ilma ja tohutu tolmu tõttu päris hull jant, aga lõpuks on siiski kõik lakas.

Augustikuu seevastu on lustikuu, siis nii palju sünnipäevi ja ühtlasi võib juba rahuliku südamega olla: hein on lakas ja moosid keldris, tore on vaadata, kuidas kõik juurviljad muudkui kasvavad ja kasvavad, kasvuhoonest on hea läbi astuda ja mõni tumepunane tomat võtta või mageõunu süüa. Hiljem sügisel tuleb mudugi veel üks tähtis töö – kartulivõtt – ära teha. Ka selleks puhuks kogunevad kõik sugulased juba reede õhtul ja siis mütatakse kaks pikka päeva põllul. Palju enam meeltmööda on aga seenel- ja pählilkäimine või siis talvel suusatamine ja kelgutamine.

Vahepeal hakkab aga kool. Vaatan, et sellel korral on esimene september reedel ja otseloomulikult ei hakka ma sellepärast maalt linna sõitma. Lähen hoopis kohe esmaspäeval tundidesse. Pea igal reedel istun aga kohe peale kooli bussile ja kui õigesse peatusesse jõuan, on juba pime. Kõnnin kiirelt põldude ja metsade vahel 3 km, varsti hakkab köögituli paistma ja siis juba tullaksegi vastu ning nädalavahetus maal võibki alata.

P.S. Mina olen kollases:)

Ma ei kujuta ette, milline olnuks lapsepõlv linnas… Tore, et mul oli võimalik kasvada maal vanaema juures ja kõiki neid lõputuid laste tegemisi teha. Ja tore, et mul oli seal seltskond, kellega iga päev uusi asju välja mõelda. Tööd tuli ka palju teha, aga enamasti see meeldis meile, sest kõik koos oli väga lõbus. Praegu ma vahel mõtlen, et kuidagi naljakas on maale minna ja niisama laua ääres istuda ja juttu ajada. Aga mis teha ühelt poolt pole enam sellises mahus tööd ja teisalt elavad kõik ikkagi eelkõige oma elu.

Ajad on muutunud ja tegelt on kahju, et praegu pea polegi võimalik kõike enam kogeda, sest kellelgi pole lihtsalt lehmi ja lambaid ning vist hindavad tänapäeva lapsed ka midagi muud… Igatahes suhkrusaiad maitsevad senini sama head küll ja inimesed on ka samad armsad kõik. Aeg pole neid asju muutnud õnneks:)