Tants liival ja konn vannitoas ehk reis Keeniasse
Astusin esimest korda mustale mandrile Nairobis ja mind tabas paras shokk -sellist linna polnud ma kunagi varem näinud. See oli räpane, ülerahvastatud ja turiste tüütavaid kampe täis. Kohe alguses üritas üks kamp kohvrit endale võtta, sain siiski sellest õigel hetkel kinni krabatud. Õnneks ei olnud Nairobi sihtkohaks, selleks oli hoopis rannikul asuv Malindi, kuhu jõudmiseks tuli veel võtta ainult Nairobi-Mombasa lend ja siis tegelikult veel natuke minibussiga sõita. Sama tee oleks saanud ka ööbussiga sõita, kuid kihk jõuda ruttu päikse kätte sai ikka võitu.
Malindisse kohale jõudes selgus, et tegu on vana itaallaste kogukonnaga. Siin elati Itaalia talvehooaega üle või käidi niisama puhkamas. Polnud ka ime, kinnisvara hinnad olid soodsad, teenija keskmine kuutasu oli 30 dollarit ning toidupoest sai osta kõike sedasama mida Itaaliastki.
Esimesed päevad Keenias möödusid esmalt kõige tähtsamaga tegeledes – korralikku jumet saavutades. Selleks puhuks oli hotellil kena privaatrannake, kuhu hotellist paaritunniste vahedega buss väljus. Rannas oli boheemlasliku itaallase rannabaar, päevitustoolid, masai turvamehed ning loomulikult soe ookean. Kui natukene kaugemale juhtusid jalutama, siis märkasid peagi, et üks turvameestest käib igaks juhuks 10-meetrise vahega su kannul, kui hakkasid päevitustooli päikse suunas keerama, siis kohe kõpsti tuli seesama turvamees appi, kui aga rannabaari kokteili jooma läksid, siis tuli omanik ise seda kokku segama. Sain teada, et tegemist oli umbes 40-aastase itaalia rännumehega, kes pool aastast pidas seda baari ja raha kogus ning ülejäänud aja mööda ilma ringi reisis. Mäletan, kuidas ma ikka üldse ei mõistnud, et ta oli jätnud oma pere, et sellist elu elada. Nüüd ma muidugi saan aru – see oli selline elu, mis teda õnnelikuks tegi. Ja miks ka mitte, elada nii nagu hing ihkab.
Nädalavahetustel laotati aga rannabaari ette liivale roomatid, toodi kohale mõned diskokuulid ja DJ pult ning tants võiski alata. Eestlased olid nendel pidudel juba varem kuulsust kogunud, sest sissepääsu piletit lunastades said ühtlasi loa ka baaris juua nii palju kui jaksad. Keegi polnud arvestanud, et eestlased jaksavad vääga palju:)
Õhtuti hotelli basseini ääres aega veetes meenus mulle Eesti arsti soovitus lisaks kõiksugustele vaktsiinidele võtta kaasa mesilasemüts (teate küll selline kaabu, mille ääres on võrk, et mitte sutsata saada). See oleks olnud väga hea nali, kui ühel õhtul sellega teiste sekka oleks ilmunud – ma ei näinud mitte ühtegi sääske ega muud tüütut putukat ei Keenias ega ka Tansaanias 
Kui natuke laiemalt Keenias ringi vaadatud sai, siis tundus, et siin elavadki need, kes lihtsalt palmi all istuvad ja ootavad, kuni kookospähkel pähe kukub, keegi midagi teha küll ei viitsinud. Ühe sõnaga eestlaste unistuslause “palmi alla elama” oligi Keenia. Ei teinud ka meie kamp seal midagi “targemat” kui lasime kokteile ja külma valget veini serveerida, möllasime lainetes, rääkisime maast ja ilmast samal ajal kui päike oma tööd tegi. Väga chill oli ja juhuslikult kokku sattunud reisiviisikut meenutan tänini hea sõnaga! Ja igal õhtul vannituppa astudes tervitas mind suur konn. Hiljem sain teada, et mingi prints see polnud igatahes:) Leidsin ta hiljem…
Aga 
inimeste laiskus paistis ka maastikus silma – põldudel just tööd ei rügatud ja teed olid ikka kohati nii korrast ära, et lihtsam oli sõita tee kõrvalt. Samas tundus, et lapsed käisid kõik tublisti koolis, kuigi jah, seal sageli vitsa anti:(
Teisalt oli Keenia loodus kaunis mitmekesine. Öeldakse ju, et Keeniasse tullakse peamiselt safari pärast. Nii pildistasin minagi alguses iga elevandi tagumikku, mis kuskilt põõsaste vahelt paistis või siis ahhetasin kui nägin umbes 100-pealist knuudekarja – just seda kõike oli Masai Mara, Tsavo-East ja Tsavo-West pakkusid. Võib-olla polnud meie 5-liikmelisel safari kambal enamaks lihtsalt õnne. Samas mulle tundus, et taimestik nendes parkides oli liiga kõrge ja see võimaldaski loomadel märkamatuks jääda erinevalt Tansaania lõputust avarusest.
Üheks meeldejäävamaks osaks Keeniast oli aga jalgsi ja öine safari. Ettevalmistus jalgsi safariks oli päris tõsine, eriti hoolega hoiatas giid lõvi või jõehobuga kokkujuhtumist. Kui lõvi on näljane, siis ei olevat vahet, mida sa teed, ära sööb ta su niikuinii. Samas, kui ta juhtumisi täiskõhuga sinuga vastamisi juhtub, siis on oluline ilma ümberpööramata taganeda nii, et su liikumine oleks pea märkamatu. Giid ise kandis lõvide kaitseks odataolist asja kaasas – no ei tea, kas see võitluse puhul oleks oleks abiks olnud.
Jõehobud on aga minu üllatuseks kõige enam safarilisi nahka panevaks loomaks, sest ülidselt lihtsalt ei kujutata ette, et suudab liikuda 40km/h, milles öösafaril ka ise veendusin, tal on hirmuäratavad kihvad ja ta on eriti kuri, kui tal on väike poeg. Lisaks on lõvide suhtes enamikel inimestel hirm ja teatud austus, samas kui jõehobu tundub selline nunnu tobu, kes ilmselt ei tee kellegi midagi. Ühe sõnaga mul oli täitsa hirm, kui japsid mingil hetkel jalgisafari jooksul hakkasid jõehobusid mingi kepiga togima, et paremat pilti saada…
Lisaks loomade vaatlemisele sain jalgsi safari käigus palju targemaks ka Aafrika taimede osas. Giid näitas nii taimi, mille oksi masaid hambaharja- ja pastana kasutavad – tõesti väga värske maiste tekkis juba peale esimest oksaampsu. Leidus looduslik lõhnaõli – selleks oli üks valgete õitega taim, mille õisi poes hõõrudes tekkis “masai chanel”.
Jalutuskäigu lõpetasid krokodillid ja eriti laisa turisti loomavaatlus, mida pakkusid telkla ääres asunud veekogu teisele kaldale õhtusele veejoomisele kogunenud loomad. Ühe sõnaga istusid mugavas toolis jõid kokteili ja vaatasid, mida täna “etendatakse”. Üks kord olla nähtud, kuidas miski suur kasslane ühe koka ära sõi. Magada ma telgis peale seda juttu muidugi ei suutnud. Ühelt poolt oli loodus nii kärarikas, teisalt olin ma veendunud, et mõni madu kindlasti on voodi all… justnimelt see telk oli sedasorti telk, et selles oli voodi, lisaks eraldi vannituba sooja dušiga. Tõeliselt mugav.
Lendasin ka kunagisele hiilgavale sadama ja orjakaubandusest elatanud araabialikule Lamu saarele. Saar on Keenia vanimaid senini toimivaid paiku ja Lamu linnake sellel kuulub maailma kultuuripärndite nimistusse. Linnas tekkiski tegelikult kohati muuseumi tunne. Huvitav oli see, et saarel sai liikuda kas jala või siis eeslitel, sest tänavad olid nii kitsad, et vahel tähendas isegi eesli vastutulek tagasipööret.
Kui aga nüüd mõelda rannast, mis mulle meenutab paradiisiranda, siis praeguse seisuga on selleks ikka veel Watamu.
Sealsed kuldsed liivad, mõõna ajal jalutuskäigu kaugusel olevad saarekesed, täiesti helesinine vesi, mis snorkliga vaadates kubiseb lahedatest elukatest oli väga paradiis.
Ja kui mõtlen teemal traveltips, siis võta kaasa vanad huulepulgad, päikseprillid ja plätud, nende eest saad turul põhimõtteliselt kõike. Näiteks, minu lilledega roosade plätuse eest oleksin saanud ühe tänavakaupleja käest kogu tema kauba, sest ta oleks tahtnud neid plätusid oma pulmadeks. Mul hakkas paraku mu tedbaker‘test kahju:) Jalanõud on seega seal kandis defitsiit.
Niisamuti ka päikseprillid ja huulepulgad, sest rahvas on lihtsalt nii vaene. Nii vaene kohe, et alguses tuleb lausa nutt peale, kui minibussi peatudes akendest välkkiirelt väiksed mustad käekesed sind katsuvad, mida iganes kätte saada püüdes. Sellepärast hoia alles tühjad plastikpudelid ja osta kaasa odavat kommi. Plastikpudelid on väikestele koolis asendamatuks abiks joogivee kaasas kandmisel ja komm maitseb ju igale lapsele. Pudelid ja kommid on ainus, mida teha saad, sest õige ruttu tekib arusaam, et tervet seda vaesust sa aidata ei jõua…
Mõned fotod veel ka siin!