Energiasüst fotostuudiost
Tegelikult oleksin tahtnud ju vahel pärast mõnda huvitavat loengut ka plaksutada, et oma vaimustust väljendada. Tundus siiski, et ei oleks sobinud seda teha. Isegi siis, kui mõni Õigusteaduskonna loeng oli nii hästi esitatud ja lisaks veel ka ääretult huvitav sisu poolest. Eile fotostuudios hästi armast peret pildistades just tekkiski lõpetuseks kihk plaksutada:) See oleks ju päris naljakas olnud küll, eks ole.
Aga eks vist niisugune tunne ongi, kui teed midagi, mis tegelikult pakub sulle pigem hobina huvi. Tundsin küll ennast kõiksugustest möödunud viirustest räsituna natukene hajevil, kuid vaim oli ergas. Ja pärast oli õues kevadet.
Pildistatavatele on aga stuudiotund muidugi suhteliselt väsitav. Kaua sa jaksad naeratada alalõpmata sähvatavate välkude keskel. Kuigi jah, päris väikestele lastele mõjub stuudio sageli hoopis nii, et hea tuju ja naer saabub siis, kui riided juba seljas ja äraminek ees. Huvitav, et nad kogu seda janti pärast naeratustega peegeldavad. Vanemad on selleks ajaks juba aga väsinud, sest nad on tund aega vaeva näinud igasuguste naljade väljamõtlemise ja kummaliste häälte tegemisega, et laps siiralt naerma saada. Õigepea saabub aga vanematelegi natukene nagu ootamatu tasu, sest tunniga jõuab püüda päris palju naeratusi, isegi kui tundub, et laps üldse kohe ei naeratanud. Ja loomulikult aastate pärast on hoopis hea vaadata, kuidas lapsed on kasvanud.
Üldsegi tasub iga stuudioskäik ennast tuhandega ära, sest kas siis saab oma peret, lapsi ja lemmikloomi liiga palju pildistada. Ilmselt mitte. Fotosid võiks ju pigem ikka olla rohkem kui vähem. Ja seda enam, et stuudios saab pühenduda ainult ühele – pildistamisele.
